Teekond tundmatusse

Begin

Alusta

+ Loe edasi

Sissejuhatus

Nõukogude võimu poolt toimepandud inimsusevastased kuriteod olid teostatud läbimõeldult ja tõid kaasa suure hulga inimohvreid, mistõttu ei saa neid kuidagi nimetada üksikuteks või juhuslikeks.Näituse põhiidee on anda edasi teadmisi NSV Liidu sõjajärgsete aastate kõige massilisem küüditamisoperatsiooni “Priboi” ehk märtsiküüditamise põhjuste ja tulemuste kohta ning aidata mõista selle operatsiooni ulatust ja süsteemsust, aga ka mõju üksikisikutele.

Vorkuta kaevanduse värav. Foto: Vabamu fotokogu.

Aastate möödudes väheneb isiklik kontakt küüditatutega. Järjest sirguvad põlvkonnad, kellele on 1949. aasta sündmused erinevalt oma vanematest midagi kauget ja abstraktset. Tragöödia inimeste teadvuses hoidmine on aga ääretult oluline. Õppida tuleks minevikust, et see ei korduks. Näituse koostajad on Tallinna Ülikooli üliõpilased, kes said kokku interdistsiplinaarsust ja koostööoskust rõhutava üleülikoolilise ELU projekti raames, ning näitus valmis tihedas koostöös Eesti Mälu Instituudiga (EMI). Ühe peamise teabeallikana kasutati EMI väljaannet "Toimik "Priboi": Artikleid ja dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest" (2019). Lisaks sellele küüditatute isiklikke mälestuslugusid, NSV Liidu valitsuse ametlikke määrusi ja käskkirju ning mäluasutustest pärinevat pildimaterjali märtsiküüditamise kohta. Näitus jaguneb järgmisteks alapeatükkideks: 1. Eellugu 2. Tegevused enne küüditamist 3. Küüditamine 4. Teekond Siberisse 5. Eluolu Siberis 6. Tagasipöördumine

+ READ ON

INTRODUCTION

The crimes against humanity committed by the Soviet regime were well-planned and involved a large number of people. They cannot, therefore, be interpreted as mere mistakes.The main goal of this exhibition is to pass on knowledge about the reasons behind and the results of the March 1949 deportation of Baltic peoples (i.e., Estonians, Latvians, and Lithuanians). In addition, the exhibit is focused on revealing the systemic nature and scope of these events, as well as their impact on human life at the individual level.

Mining gate in Vorkuta. Photo: Vabamu collection.

Our ability to connect with deportees is declining every year. Successive generations, for whom the events of 1949 have become somewhat distant and abstract, have a different understanding than their parents of the deportation. However, keeping the tragedy in mind is extremely important. We should learn from the past in order to prevent the same events from occurring again in the future. The exhibition was prepared by students at Tallinn University, who came together within the framework of the university-wide LIFE (Learning in Interdisciplinary Focused Environment) project, which emphasizes interdisciplinarity and cooperation skills. The exhibition was prepared in close cooperation with the Estonian Institute of Memory (EMI). The EMI publication “Priboi” was used as the exhibit’s main source of information — it includes a collection of articles and documents about the March 1949 deportation. The exhibition also includes deportees’ personal memoirs, official regulations of the USSR government, directives, and information from museums and archives. The exhibition is divided into the following sections: 1. Background 2. Pre-deportation Activities 3. Deportation 4. Journey to Siberia 5. Life in Siberia 6. The Return

+ Loe edasi

EELLUGU

25.-29. märtsil 1949 toimus okupeeritud Eestis, Lätis ja Leedus operatsioon „Priboi“ ehk märtsiküüditamine – inimeste massiline sundümberasustamine Siberisse.

Eesti maakaart, mida kasutati märtsiküüditamise planeerimiseks. Foto: Represseeritud isikute register: I osa.

Nõukogude Liidus kujunes küüditamine repressiivpoliitika oluliseks komponendiks, mis seostub eelkõige Jossif Stalini võimuloleku ajaga. Hinnanguliselt sundümberasustati Nõukogude Liidus aastatel 1930–1952 kokku kuus miljonit inimest. Operatsioon „Priboi“ eellugu algab kolhoseerimisega teise maailmasõja järgsetel aastatel. Algul survestati inimesi teistel viisidel, kuid erilisi tulemusi need endaga kaasa ei toonud. Inimeste vabatahtlik kolhoosi astumine oli kesine, sest tähendas ilmajäämist oma maast, loomadest ja varast. Küüditamine oli üks vahend NSV Liidus ühiskonna ümberkorraldamisel takistuseks osutunud inimeste kõrvaldamiseks, kohaliku rahva hirmutamiseks ning kolhoosi sundimiseks.

+ READ ON

BACKGROUND

From March 25 – 29, 1949, Operation Priboi, or the March Deportation, took place in occupied Estonia, Latvia, and Lithuania.

The map of Estonia that was used in order to plan out the deportations. Photo: Repressed persons records: Volume I.

In the Soviet Union, deportation had become an important component of repressive policies, which especially occurred during the reign of Joseph Stalin. A total of 6 million people were forcibly resettled in the Soviet Union between 1930 and 1952. The history of Operation Priboi began with kolkhozing, or the forced collectivization of Baltic farming and agriculture, in the years following World War II. At first, other means were used to pressure people into collectivizing farms, but these efforts did not bring about the desired results. People were reluctant to voluntarily enter into collective farms, as this action resulted in the loss of their land, animals, and property. Deportation was one means of eliminating the ‘enemies of the people’ who had obstructed, or were believed to have obstructed, the process of collectivization. Collectivization was viewed as a pivotal step towards restructuring Soviet Baltic society, so that it resembled the rest of the USSR. These deportations were intended to intimidate the rest of the population into submitting to the collective farm structure.

EttevalmistUS

Küüditamise ettevalmistamine kestis 18. jaanuarist 1949, kui Moskvas Eesti, Läti ja Leedu NSVL kompartei keskkomitee 1. sekretäride kohtumisel Stalini ning NSV Liidu juhtkonnaga otsustati küüditamine läbi viia, kuni küüditamise eelõhtuni, 24. märtsini 1949.

+ Loe edasi

Eesti kommunistide juht Nikolai Karotamm Tallinnas 1948. aasta juunis. Foto: Eesti Fotoarhiiv.

29. jaanuaril 1949 võeti NSV Liidu Ministrite Nõukogu (MN) poolt vastu määrus nr 390-138ss, mis sai otseseks aluseks läbiviidud operatsioonile. Eestist kavandati küüditada kokku 7500 perekonda 22 500 inimesega. Instruktsioonid läbiviimiseks andis 28. veebruaril 1949 avaldatud NSVL MGB käskkiri nr 0068. Määrati kindlaks operatsiooni juhtkond, kuhu kuulusid ka igasse maakonda määratud ametnikud ja operatsiooniplaanid, mille käigus määratleti väljasaadetavad isikud ning selleks vajalikud abinõud. Töö väljasaadetavate kindlaksmääramiseks algas veebruaris 1949 ja lõppes märtsi keskel. Nimekirju koostati MGB asutusesiseselt konspiratiivsel teel ja väljasaatmine pidi olema põhjendatud. ENSV MGB keskaparaadis koostatud kokkuvõte oli väljasaatmise juriidiliseks aluseks. ENSV MGB operatsiooniplaanid sisaldasid teavet vajamineva elavjõu, transpordi, side ning operatsiooni kirjelduse kohta. Elavjõu arvestus hõlmas olemasolevaid ning lisaks vajaminevaid ametnikke, parteilasi ja sõjaväelasi. Sama lugu oli transpordi ja sidega. Organisatoorsed detailid erinesid piirkonniti, sõltudes küüditavate arvust ja asukohast. MVD regionaalosakondade ülesandeks oli tagada ühiskondlik kord, nii operatsiooni ajal, kui ka 3-4 päeva hiljem, ning osutada abi MGB osakonnale. Operatsiooni eduka läbiviimise eest vastutasid 11 volinikku. Mastaapse operatsiooni jaoks kaasati üleliiduliselt nii partei- kui ka armeejõude. Eestis olnud MGB ametnikele lisandus 1193 töötajat ning vägedele lisandus 4350 sõdurit, kes tulid siia sõjaväeõppuse kattevarjus ning tegelikku olemust selgitati neile hiljem. Kogu tegevus toimus ülisalajaselt. Täielikke andmeid omas MGB piiratud seltskond ning N. Karotamm. Küüditamise eelõhtuks olid kokku kogutud vajalikud materjalid ning vallamajadesse kokku aetud vajalik ressurss nii tehnika kui ka aktiivi näol. Operatiivgrupid, kes vastutasid perede väljasaatmise eest, moodustati küüditamise eelõhtul ning küüditamisoperatsioon käivitus liiduvabariikide pealinnades 25. märtsi hommikul kell 4 ja maa­kondades kell 6.

Fotol Arnold Meri, kes oli 1949. aasta märtsikuus Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee ja Eesti NSV ministrite nõukogu volinik Hiiumaal. Foto: BBC News.

EK(b)P Keskkomitee sekretäri N. Karotamme märkmed, mis olid kirja pandud ööl vastu 19. jaanuari 1949 ENSV Ministrite Nõukogu esinduses Moskvas Stalini juurest tulles. Dokument: Eesti Rahvusarhiiv. Väljalõige: [– – –] Kell 21.15 helistas s[eltsimees] Suhhanov, et 3 KK sekretäri (Balti) kell 21.45 oleksid s[eltsimees] Poskrebõševi juures. Läksime (Kalnb[ērziņš]17 ja mina [Karotamm]) sinna. Õigel ajal. Seal tuli s[eltsimees] Malenkov meie juurde ja andis nõu, et s[eltsimees] St[alini] juures ainult põhiküsimusi puudutada (kulak, mehhaniseerimine). Muud asjad lahendame juba siis. 4–5 min[uti pärast] tuli s[eltsimees] Snečkus.18 Täpselt kell 22.05 astusime s[eltsimees] St[alini] kabinetti. Vasemal seina ääres oleva laua ümber istusid s[eltsimehed] St[alin], Molotov, Kossõgin, Malenkov, Beria, Mikojan, Voznessenski. Teretasime kõiki kättpidi. Istusime laua äärde. S[eltsimees] St[alin] küsis, „no mis küsimused teil on?” Algul rääkis Kalnberzinš. Siis mina ja siis Snečkus. Mina toonitasin 3 küsimust: kollektivis[eerimise] tempode kõvend[amine] ja kulakluse kui kl[assi] likvid[eerimine]; p[õllu]maj[anduse] tehnilise baasi kõvend[amine]; kolh[ooside] kaadrite ettev[almistamine]. Kui ma rääkima hakkasin, siis ütles s[eltsimees] Stalin: „А вы поправились! [Aga te olete terveks saanud!]” Mina vastasin, et „Это хорошо, тогда можно найбольше работать! [See on hea, siis saab rohkem töötada!]”. St[alin] ise muigas selle juures. Kulakluse küsimuse juures peatusime kõige kauem. Algul ütles s[eltsimees] St[alin], et kollektiviseerimise % on teil väike, et kas mitte vara ei ole kulaklust likvid[eeri]da, et kui oleks 30–40%.

PRE-DEPORTATIONACTIVITIES

Plans for mass deportations began in Moscow on January 18, 1949, at a meeting of the General Secretaries of the Central Committees of the Estonian, Latvian, and Lithuanian Communist Parties. The meeting was also attended by Stalin and other important members of the Soviet leadership. The planning of the deportations continued until the evening of March 24th, the night before the deportations began.

+ READ ON

Estonian communist leader Nikolai Karotamm in Tallinn, in June of 1948. Photo: Estonian Photo Archive.

On January 29th, the Council of Ministers of the USSR adopted Decree No. 390-138ss, which became the primary basis for the operation. Authorities planned to deport 7,500 families and 22,500 people from Estonia. Instructions for the deportation were given on February 28th by the USSR Ministry of State Security (MGB) in Order No. 0068. The order detailed who was in command of the operation, assigned officials to each country, and described the operation plans, which included the names of the deportees. Officials began to identify deportees in February 1949 and concluded their efforts by mid-March. The lists were drawn up conspiratorially by the MGB and included justifications for each individual’s expulsion. The summary prepared by the central apparatus of the Estonian Soviet Socialist Republic (ESSR) MGB served as the legal basis for deportation. The operational plans of the MGB of the ESSR included information on the required tasks, transportation, and communication and a description of the operation. The tasks were to be carried out by both existing and recently added officials, party members, and military personnel. The same was true of transportation and communication efforts. Organizational details varied by region, depending on the number and location of the deportees. The task of the MGB’s regional departments was to ensure social order both during the operation and in the days that followed, and to assist the local MGB departments. Eleven commissioners were responsible for the successful implementation of the operation. Both party members and armed forces were involved in this large-scale operation, which spanned across the Soviet Union. In total, the MGB gained 1,193 officials and the army 4,350 soldiers, who came to Estonia under the guise of military training. The true nature of their presence in Estonia was only explained to them later on in the process. All activities were kept top secret. The project’s complete data was held by a limited group of MGB personnel and Nikolai Karotamm, the First Secretary of the Central Committee of the Communist Party of Estonia. By the eve of the deportation, the necessary materials had been collected. In addition, both the essential equipment and local communist activists had been brought to the municipal houses. The task forces responsible for deporting the families were formed on the eve of the deportation, and the deportations began at 4 A.M. on March 25th in the capitals of Estonia, Latvia, and Lithuania and at 6 A.M. in these capitals’ respective counties.

Arnold Meri, who at the time was acting as the Commissioner of the Estonian Communist Party Central Committee and the Estonian SSR Council of Ministers in Hiiumaa. Photo: BBC News.

Notes of Estonian Communist Party Central Committee secretary N. Karotamm, written on the night of 19 January upon the return from J. Stalin.Document: Estonian National Archive.

+ Loe edasi

Küüditamine

Märtsiküüditamine algas ööl vastu 25. märtsi 1949. aastal ning kestis kuni 29. märtsini. Oma kodudest viidi sunniviisiliselt tundmatusse kohta üle 20 000 naise, lapse ja mehe.

Fotol on näha veomasinaid, millega küüditatuid pealelaadimispunktidesse viidi. Pilt on salaja tehtud Sepase talust Vana-Karistes Viljandimaal. Foto: Viljandi Muuseum.

Nõukogude liidu plaanide kohaselt viidi operatiivrühmad (ca 2000 rühma, iga rühma ülesandeks oli kinni võtta umbes neli perekonda) autodega tegevuskohtadesse. Kohale jõudes pidid operatiivrühmad varjatult lähenema küüditavate majadele ning seadma hoonete ümber varitsuse, et keegi ei saaks põgeneda. Seejärel sisenes majja operatiivrühma vanem koos sõduritega, kes tegid kindlaks majas viibinud isikud, otsisid ruumid läbi ning teatasid valitsuse otsusest nad igaveseks Eestist välja saata. Inimestele ei selgitatud täpsemalt otsuse sisu ega põhjuseid, ei antud vastuseid selle kohta, kuhu neid viiakse. Samuti anti vähe aega, et pakkida kaasa oma asjad. Hirmul ja teadmatuses olnud inimesed saadeti relvastatud valve all pealelaadimispunktidesse raudteejaamades. Operatsiooni kaasatud partei- ja nõukogude aktivistid jäid küüditatute kodudesse, et konfiskeerida neist maha jäänud varad ning anda need üle kohalikele võimuorganitele. Küüditamine toimus samaaegselt kõigis Balti riikides koondnimetusega Priboi (Murdlaine). Arreteeritud ning ära viidud inimeste hulk oli kolme Balti riigi peale kokku 37 000 pere ja küündis 95 000 inimeseni. Eesti kodudest saadeti välja 20 660 inimest. Lätist saadeti välja 42 000 ning Leedust 32 000 inimest. „Kui siis tuli küüditamise päev, pandi mulle jällegi uued riided selga, olin väga ärevil – arvasin, et sõidan tädi juurde. Kõik ümberringi nutsid. Mäletan, et keldri taga seisis suur veoauto, mille kastis olid püssidega mehed. Meid emaga pandi ka sinna ja Vahtramäe vanaisa tõstis minu venna meie juurde. Vend oli väga haige ja mässitud suurde lambanahksesse kasukasse. Esimese öö veetsime naaberkülas võõras talus. Hiljem selgus, et meie küüditajate kodus. Mäletan, et oli väga külm öö, paistis täiskuu, oli palju lund tolles aias, kuhu läksime emaga pissile ja ema ütles mulle, et ma jookseks, et Berget on hea mees, võtab lapse oma juurde. Mina nutsin ja jäin ema juurde.“ - Vabamu käsikirjakogu. Asta Tikerpäe,„Ühe murtud rukkilille lugu“, 2013.

Jõudis kätte lahkumine kodust, mis oli nii valuline, et veel pool sajandit hiljem ei suuda ma seda hinge värinata meenutada. - Tiiu Kuuskmani mälestused 1949. aasta küüditamisest, 2000ndad.

Fotol on näha küüditamiseks kasutatud autosid Türil 25.märtsil 1949.aastal. Foto : Toimik "Priboi"

Küüditamine tuli meile täiesti ootamata ja teadmata. Ema toimetas oma tegemisi, kuna eelmisel päeval oli siga tapetud, siis käis toa ja aida vahet, sulatas rasvasid, ikka vaatab ja näeb, et üks võõras mees seisab naabri trepi peal ja suitsetab. Naabri majas elas minu vanaisa vend üksinda. Tema üks poeg oli venelaste poolt maha lastud oma viljapõldu ja teine poeg põgenes koos perega 1944. aasta sügisel Rootsi. Vana oli ise voodihaige, komberdas karkude abil. Puusärk oli valmis tehtud, see oli ühes tühjas toas ootel. Kui ema läks vanale mehele lõunat viima (vanаke jäi oma venna – minu vanaisa hooldada), siis ema küsis võõralt, et keda te ootate? Võõras vastas, et on alanud küüditamine ning see vanamees ja tema tütar lapsega küüditatakse. Ema vastas puhtsüdamlikult, et temal ei ole kunagi tütart olnud, aga mina (ema) olen ta leibkonda, majaraamatusse sisse kirjutatud kui hooldaja. Ja siis see aus tsinovnik (E.N.K.V.D.) mees, hoiatas ema, et kui te arvate ennast olema nimekirjas, siis hoidke mõned päevad kõrvale. Minge peitu! Au ja kiitus olgu sellele mehele kui ta on veel elus ja kui ei ole, siis muld olgu talle kerge. Siis ema jättis oma toimetused kus seda ja teist ning läks kodust ära, minu viis naabrite juurde peitu. Ise oli kodu juures metsas ja jälgis mis toimub. Piirivalve sõitis autoga õue, koerad kaasas, joosti kadakate vahel, otsiti püssid seljas. Täielik häireolukord! Siis olid juba ka naabrid hirmu alla aetud, neilt käidi küsimas ja uurimas - kas pole nähtud? Ähvardati jalutu vanamees auto peale panna. Aga ta oli kuraazi täis, hakkas sõimama, et kui te kuradid ligi tulete, virutan teile karguga pähe. Ja pange mind puusärki elusalt kui tahate, aga vabatahtlikult ma ei lähe kuhugi. Lõpuks jäeti ta ikka rahule. Aga ema mõtted käisid oma rada ja ta kartis, et viiakse viimati tema asemel vanaisa ja vanaema ära ning mind koos nendega. Närv ei pidanud sellele pingele vastu ja ta tuli välja ning läks ise Kolga-Aabla kordonisse ning andis end vabatahtlikult üles (välja). Ega siis olnud muud, kui helistati masin Kolga vallamajast randa, püssimehed kaasas. Emale anti aega kodus asjad pakkida, kästi toit kaasa võtta ja algas sõit tundmatusse. - Ilma Pirki mälestused 1949. aasta märtsiküüditamisest, 2000ndad.

Oli 25. märtsikuu hommik. Ärkasin kell kuus üles, ema oli kodust ära. Loomade talitamine oli minu töö. Olin veel laudas, andsin loomadele teist korda heinu ette, kui Tõnu tuli lauta suure kisaga, et venelased tulevad autoga meile, püssid seljas. Nad olid naabri lauda taha lumehange kinni jäänud. Tulin laudast välja, Salme oli libedaga keset õue selili maas nagu sügisene lepaleht, rabasin tema ümbert kinni, talutasin rehe alla, ütlesin, et ta paneks ukse seespoolt kinni ja läheks tuppa, ma panen lauda ja aida uksed lukku. Läksin tuppa ja lükkasin koja ukse ka riivi. Juba taotigi ukse taga ja lubati aknad puruks peksta, kui sisse ei lase. Eesti keeles oli see käsklus. Salme ja Tõnu saatsin leivaahju peitu, panin ka ahjuukse kergelt kinni. Kui klaasi klirinat kuulsin, tegin ukse lahti. Siis algas lahing, viis vene sõdurit ja üks eesti keelt kõnelev naine olid ukse peal. Mind löödi püssiga ja nõuti ema, ütlesin, et kui ärkasin, ei olnud ema kodus ja ma ei tea, kus ta on. Nad tormasid sisse, mind tõugati eest ära ja joosti tubadesse, kõik kapiuksed kisti lahti, mis tasku mahtus, topiti tasku. Tuulati terve talu läbi ja siis mindi ära. Meie kolmekesi panime riidesse ja läksime metsa peitu, seal oli üksik suur laiaoksaline kuusk, ronisime selle otsa. Varsti hakkas külm ja kõhud olid ka tühjad, kuid koju ei julgenud minna. Ronisime alla ja hakkasime mööda metsaäärt hiilima vanaema-vanaisa poole, teed pidi ei julgenud minna. 27. märtsi hommikul tuli ema meid koju kutsuma, jõudsime ainult riidesse panna, kui auto oli juba järele tulnud. Kangru Neti oli juba autos. Ema palus luba kodust läbi sõita, kuid seda ei antud. Kui Urvaste mäest üles sõitsime, nägin oma kodu viimast korda, kurvastasin nii väga, et südamesse lõi tugev valu, vajusin mingisse valusasse uima, mis edasi sai, enam ei mäleta. Kui 1957. aasta veebruaris tagasi jõudsime, läksin arstile kurtma südames olevast valust, siis avastati mul endine infarkt, küllap see siis kodust sunniviisil äraviimisel oligi. - Nelly Lagle mälestused, 2000ndad.

Sarnaselt Nelly Lagle ja teiste kümnete tuhandete küüditatute lugudele viidi küüditatud kodudest rongijaamadesse veoautodega. Pildil on näha perekond Lein küüditamine. Perekond Lein saadeti Krasnojarski krai Kuragino rajooni. Naaber pildistas Leinide küüditamist salaja tehtud rehealuse aknaluugist. Pilt perekond Lein küüditamisest Foto: Toimik "Priboi"

Ilmselt oli kuupäev 25.03.1949.a. Ilm oli ilus päikesepaisteline, mängisin teiste lastega Kolga mõisa õues. Millegipärast katkestasime mängu ja jooksin läbi jalgvärava (mis on muide praeguseni alles) oma elukoha juurde. Ukse ees seisis veoauto, mille peal kompsude otsas istus ema, mootor juba töötas, juht oli rooli taga. Relvastatud sõdur sulges juba tagumist luuki, nähes mind, tõstis ta mu ema juurde autokasti. Kui oleksin kojutulekuga hilinenud kas või viis minutit, oleksin küüditamisest pääsenud ja ilmselt oleks piiritusevabriku direktor võtnud mind oma peresse, kuna tema minuvanune poeg suri sõja ajal. - Tiit Ojandu mälestused, 2000ndad.

+ READ ON

DEPORTATION

The March 1949 deportation in Estonia began on the night of March 25, 1949, and lasted until March 29, 1949. More than 20,000 women, children, and men were forcibly removed from their homes and deported to unspecified locations.

The photo shows the trucks that took deportees to the stations. The picture was secretly taken from Sepase farm in Vana-Kariste, Viljandi. Photo: Viljandi Museum.

According to the Soviet leadership’s plans, the task forces, which were composed of nearly 2,000 groups and each tasked with capturing about four families, were taken to the designated sites by car. Upon arriving, the operatives had to covertly approach the deportees’ houses and set up an ambush around the buildings so that no one could escape. Then, a senior operative entered the house with the soldiers, who identified the persons in the house, searched the premises, and announced the government’s decision to permanently deport them from Estonia. Victims were not given detailed information about why they were being deported or where they would be taken. They were also given little time to pack their belongings. Confused and afraid, they were sent with armed guards to loading stations at railway stations. The party and local communist activists involved in the operation remained at the homes of the deportees in order to confiscate the assets they left behind and to hand them over to the local authorities. The deportations took place at the same time in all three Baltic countries under the collective name Priboi (English: Coastal Surf). The number of people arrested and deported from the Baltic States totaled 95,000 people. This included 37,000 families. 20,660 people were deported from Estonian, 42,000 from Latvia, and 32,000 from Lithuania. In a collection of letters from the March 1949 deportation, deportee Asta Tikerpäe wrote: “When the deportation day came, I had to put on new clothes, I was very anxious — I thought I was going to my aunt. Everyone around cried. I remember that behind the basement there was a large truck with guns in the box. My mother and I were also placed there and Vahtramäe’s grandfather brought my brother to us. My brother was very ill and wrapped in a large sheepskin coat. We spent the first night on a foreign farm in a neighboring village. Later it turned out that it was our deporter’s home. I remember it was a very cold night, it looked like there was a full moon… There was a lot of snow in the garden where my mother and I peed… My mother told me to run, that Berget was a good man, and she took the child with her. I cried and stayed with my mother.” - Letters' collection of Vabamu. Memories by Asta Tikerpäe,„Ühe murtud rukkilille lugu“, 2013.

The time to leave home was upon us. It was so painful that I cannot think about this half a century later without a shudder. - Tiiu Kuuskman's memories of the deportation in 1949, 2000s.

Lorries used for deportation in Türi, 25 March, 1949. Photo: "Priboi" Files.

“Deportation came as a total surprise. My mother was doing her daily chores, as we had slain a pig the day before… She was melting the fat and walking back and forth between the house and the barn. Suddenly, she noticed a stranger standing on the neighbor’s staircase, smoking. My grandfather’s brother was living there alone. One of his sons had been shot by the Russians. The other escaped with his family in the autumn of 1944 to Sweden. Grandfather was sick and very old. His coffin had even been prepared, waiting in an empty room. My mother went to bring him lunch and asked the stranger what his business was. He answered that the old man and his daughter would be deported. My mother responded that he never had a daughter and that she was just a caretaker. Suddenly, the man warned that we should hide for a couple of days. My mother dropped everything and left home, leaving me at the neighbors. The border guards arrived with dogs and looked around. They also asked the neighbors if they had seen anybody. They also threatened to take the old sick man with them, who started yelling at them and said that they could do whatever they wanted with him, but he refused to leave. They decided to leave him alone. My mother was afraid they would take my grandparents and me instead of her. She gave herself up freely at the Kolga-Aabla cordon. They told her to pack her belongings, and the road to the unknown began.” - Memories by Ilma Pirk, 2000s.

“It was the morning of 25 March. I awoke at 6 o’clock, and my mother was away from home. I started taking care of the cattle when Tõnu arrived, yelling that the Russians were coming on lorries, and they were armed. They had been stuck in a pile of snow near our neighbor’s property. I exited the barn, saw Salme, who had slipped and was lying on her back in the yard. I grabbed her and told her to go to the house and lock the door. After I had closed the barn doors, I followed her. Soon there was a loud banging on the door, and they threatened to break the windows if we refused to let them inside. It was in Estonian. I told Salme and Tõnu to hide in the large bread oven… After hearing the sound of breaking glass, I opened the door. I was hit with a rifle, and they demanded to see my mother. I told them that I did not know where she was… They rushed inside, opened cupboard doors, and looted everything they could. After this was done, they left. The three of us put warm clothes on and hid in the forest, climbing a large spruce. Soon we started feeling…cold and as we were also hungry, we climbed down. We slowly snuck towards our grandparents’ home from the forest edge, as we were too afraid to use the road. On the morning of 27 March, mother came to tell us to return home. As soon as we managed to get dressed, a vehicle arrived to pick us up… Kangru Neti was already on it. Our mother asked if they could go past our house, but they declined. As we drove up Urvaste mountain, I saw our home for the last time. I became rather sad and felt an ache in my heart…I do not remember much of what happened afterwards. When we returned in 1957, I visited the doctor and complained about an ache in my heart, and it appeared I had suffered a minor cardiac arrest.” - Memories by Nelly Lagle, 2000s.

Similarly to Nelly Lagle and tens of thousands of other deportees' stories, the deportees were dispatched from home to train stations in lorries. A neighbour secretly took this picture during the deportation of Lein family who were dispatched to Krasnojarsk area Kuragino district. Deportation of the Lein family. Photo: "Priboi" Files.

“It must have been on March 25, 1949. It was a sunny day; I was playing with other kids in the front yard of the Kolga mansion. We stopped playing for some reason, and I ran through the gate to the place I lived. There was a lorry with the engine already running…I saw my mother sitting on top of the baggage. The driver was already in the cabin. An armed soldier was already shutting the back hatch when he saw me and lifted me to my mother. Had I arrived even 5 minutes later, I would have escaped, and the director of the spirits factory probably would have taken me to live with his family, as their son died during the war.” - Memories by Tiit Ojandu, 2000s.

+ Loe edasi

Teekond siberisse

1949. aasta märtsikuu lõpus lahkus Eestist 19 eri ešeloni rohkem kui 20 000 inimesega. Narva kaudu liikusid ešelonid numbritega 97301–97310, Petseri kaudu 97311–97319. Sõideti peamiselt öösiti, päevasel ajal seisti sageli kõrvalistel haruteedel.

Enno Aloe akrüülimaal "Eestlaste siberitee 1949. aastal“, põhineb isiklikel meenutustel. Maal: Vabamu kunstikogu.

Teated haigestunute, surnute ja enesetapu sooritanute kohta on erinevad. ENSV MVD 3. eriosakonna ülema asetäitja kapten Kovalenko 30. mai 1949. aasta aruande järgi suri teekonnal 45, rongilt võeti haiguse tõttu maha 62 ja julgeoleku korraldusel 6 inimest. Nende arvude täpsust on keeruline kinnitada. Surnukehad tuli akti alusel üle anda raudteemiilitsale. On teadmata, mida surnukehadega tehti või kuhu kehad maeti. "Peagi sõitsime üle Eesti piiri. Kohe avanes silmale hoopis teine pilt. Suured tühjad lagendikud ja üksikud metsasalud, nende vahel harva kobaras koos kolhoosnike armetud ja kehva väljanägemisega majad, teedel harva näha mõnd liiklejat – vene kolhoosniku hobusesetukas venepärase ree ees. See oli väga troostitu ja kurb pilt, mis avanes eestlaste silmadele kommunistide ülistatud suurest õnnelikust “kodumaast”. Korra või kaks ööpäevas peatus rong jaamades, kus anti sooja ja võrdlemisi korralikku suppi ning leiba. Toiduaineid oli võimalik ka osta, sest kohalikud elanikud teadsid, et tuleb rong inimestega. Aga meie vagunis olid maa- ja taluinimesed, kellel oli leiba, liha ja muudki kaasas. Et saime suppi ja “kipetokki” (keeva vett), ei vajanudki venelaste müüdud toiduaineid. Pidime ju raha säästma, sest keegi ei teadnud mis ees ootab. Öösiti oli jahe, sest õhuke loomavaguni laudsein ei suutnud kaitsta välise külma eest. Ahjusoe kaugemale ei ulatunud. Õnneks ei olnud ööd siiski väga külmad, ka tugevaid tuuli ja tuiske ei olnud. Päeval aga rõõmustas ja soojendas aprillikuu kevadpäike. Kesk vagunit oli malmahi, jaamadest saime hankida kivisütt ning lapsed-naised said end ahju juures soojendada. Meestel, meil kolmel, olid seljas soojad lambanahksed kasukad, külm liiga ei teinud. Lapsed olid siiski külmetunud ja köhisid, mõnel neist oli palavik. Kuna emadel oli aspiriini, jõudsime kõik elavatena sihtjaama. Vagunis olid magamiseks kahekordsed laudadest polutid. Tekid küle all, kasukad, palitud seljas, kraed üleval, pea all kompsude kott – nii magasime poolunes kokku vist 14 ööd. Loomulike vajaduste rahuldamiseks oli vagunis ämber, mida tühjendati rongi liikumisel läbi vaguniaknaava. Kord ööpäeva jooksul, kui olime kodumaast küllalt kaugel, lasti meid loomulike vajaduste rahuldamiseks soldatite valve all vagunitest välja, mehed-naised kõrvuti. Igas rongis oli reisivagun valvurite, soldatite ja komandandi jaoks. Iga kord kui rong peatus, jooksid sõdurid mööda vagunite katuseid, et kontrollida ega keegi mõtle plekist katusesse põgenemiseks auku lõigata. Mööda katust jooksmine tekitas õudset kolinat, lapsed ärkasid ja kartsid. Meie vaguni vanemaks oli komandandi määratud kõige vanem mees Eduard Pihlakas, keda ähvardati kõige rangema karistusega, kui keegi peaks põgenema. Mind, kui noort meest, ähvardati veel eraldi, et kui põgenen, siis minu abikaasa arreteeritakse ja teised pereliikmed küüditatakse. Põgenemise karistuseks oli 25 aastat sunnitööd erilaagrites. Ei olnud kuulda, et keegi oleks üritanud põgeneda. Küüditajad seda küll kartsid, vaguneid kontrolliti seisakute ajal nii alt kui pealt." - Johannes Betlemi mälestused, „Aastad ajameres“, 2013.

Tabel: Hilda Sabbo, "Võimatu vaikida II" ja Leo Õispuu, "Küüditamine Eestist Venemaale: märtsiküüditamine 1949. I osa".

Foto Raba kooli õpilastest ja õpetajatest. Keskel seisab õpetaja Rokk, kes küüditati 1949. aastal. Suri teel Siberisse. Foto on tehtud umbes aastail 1918 – 1920. Foto : Vabamu fotokogu

“Reisi esimestest päevadest ei mäleta ma midagi. Ei rääkinud midagi, ei mõtelnud midagi. Vaguni kaks väikest akent olid laudadega kinni löödud, seepärast polnud ka midagi näha. Olime nagu hauas. Ja vähemalt mina ka ilma lootuseta ülestõusmisele.” - Juta Siiraku mälestused teekonnast Siberisse 1949. aastal, 2000ndad.

„Loomavagunit, milles meid veeti, mäletan samuti. Vend jäi üha haigemaks. Et ta teisi ei nakataks, tehti neile emaga vaguni tagumise ukse juurde eraldi nari, millele pandi üks hallitriibuline baikatekk ette. Mind anti tädi Salme hooleks. Tädi Salme oli meie naaberkülast. Teda oli hoiatatud küüditamise eest ning ta oli läinud metsa. Küüditajad viisid aga ära tema kolm last ning ämma. Tädi Salme tuli nüüd vabatahtlikult Siberisse, arvates, et saab oma pere juurde, kuid ilmnes, et kõik lapsed oli viidud lastekodudesse, vanaema vanadekodusse, tädi Salmel läks väga kaua, enne kui sai pere oma juurde. Vihkasin seda tekki, mis eraldas mind emast ja vennast. Mäletan ka täiskasvanute juttu, et ega see laps (s.o. minu vend) järgmist jaama ei näe. Tee peal tehti mingeid peatusi, kus sai kuuma vett ja tõsteti surnuid maha. Õnneks minu venda polnud vaja maha tõsta. Ta jõudis väga haigena kohale. Raudteejaama nimi, kuhu meid maha pandi, oli Užur. Seal toimus orjaturg, s.o. kohale olid sõitnud majandite esindajad, kes otsustasid millist tööjõudu vajasid." - Asta Tikerpäe mälestused küüditusvagunitest ja ligimestest 1949. aastal, 2000ndad.

„Vagunis oli ainult ümarik väike plekkahi, ei olnud narisid ega isegi auku põranda sees, mis oleks klosetti asendanud. Õnneks oli maainimestel ämbreid kaasas, mida sai tühjendada alles kolme päeva pärast. Kui Narvast läbi olime löödi lauad akende eest ära. Viiendal päeval anti esimest korda leiba, putru ja suppi ning pakuti ostmiseks suitsu ja saia.“ - Ketsia Sisaski (Rannut)mälestused küüditusvagunist.

+ READ ON

JOURNEY TO SIBERIA

At the end of March 1949, 19 special echelons, or troop trains, with more than 20,000 people left Estonia. The echelons numbered 97301–97310 moved through Narva, while those numbered 97311–97319 traveled through Petseri. They drove mainly at night, and during the day they often stayed on remote side tracks.

Enno Aloe's acrylic painting "The Siberian Road of Estonians in 1949" is based on personal memories. Painting: Vabamu collection.

Reports of illness, death, and suicide on these trains vary. According to a report dated May 30, 1949, submitted by Captain Kovalenko, Deputy Chief of the 3rd Special Department of the ESSR MGB, 45 individuals died en route, 62 were taken off the train due to illness, and 6 were removed from the train by decree of the security services. The accuracy of these figures is difficult to confirm. The bodies had to be handed over to the railway militia. It is not known what was done with the bodies or where they were buried. MEMORIES FROM THE ROAD “Shortly after we crossed the Estonian border, we were immediately greeted by a completely different picture. Large empty clearings w[ere] scattered [with patches] of forest. Between [the patches]…were clustered[,] wretched[,] and poor looking collective houses. Rarely could you see passersby. [There was a] Russian collective farmer’s horse in front of a Russian sleigh. The image of the exalted big and happy communist ‘homeland’ that opened up to Estonians was very disconsolate and sad. “Once or twice a day the train stopped at the stations, where a hot and a relatively decent soup with bread [was] given. It was possible to buy food ingredients because locals knew that a train with people was coming. But in our coach, there were people from the country, who had bread, meat[,] and other things with them. We had soup and ‘kipetokk’ (boiled water). Because of that[,] we didn’t need food supplies from the Russians. We had to save money because no one knew what awaited us. Nights were cold, because the thin walls of livestock coaches couldn’t keep us warm from the outside cold. Heat from the furnace didn’t reach far enough. Luckily, the nights were not very cold. There was no strong wind, nor [were there] blizzards. During the day, [the] April sun would warm and please us. In the middle of the coach[,] there was an iron furnace. From the stations we could gather coal that would be used to keep women and children warm. There were three men who had coats made out of sheep hide. Because of that, the cold didn’t bother them. However, there were kids who caught colds and had coughs. Some even had fevers. Because mothers had aspirin, we all reached the station alive. In the coach[,] there were bunk beds for sleeping made of planks. [We put] blankets under [our] sides, [relied on] fur coats, [put our] collars up, [and] under [our] head[s] there was a bundled bag. This way[,] we were half asleep for probably 14 nights. To satisfy our needs to go to the restroom we had a bucket, which was emptied through the window during the train’s movement. Once a day, when we were far from home, our needs were satisfied outside the coach under the soldiers’ guard. Men and women side-by-side. In each train[,] there was a coach for soldiers, guards[,] and commandants. Each time the train stopped, soldiers ran across roofs, to check if anyone had cut a hole through the roof to escape. The running created a terrifying sound that woke and scared children. The commandant of our coach was the oldest man among us, Eduard Pihlakas, who was threatened with the most severe punishment if anyone tried to escape. I, as a young man, was especially threatened with the arrest of my wife and deportation of the rest of my family if I tried to escape. The punishment for escape was 25 years of forced labor in special camps. It was unheard of anyone trying to escape. The deported were scared of that. The coaches were checked through and through.” - Memories by Johannes Betlem, „Aastad ajameres“, 2013.

Table: Hilda Sabbo, "Võimatu vaikida II" and Leo Õispuu, "Deportation from Estonia to Russia: deportation in March 1949. Volume 1.".

Photo of Raba school in Vigala, Teacher Rokk standing in the middle. He was deported in 1949 and died on the road to Siberia. The photo was most likely taken in 1918 – 1920. Photo: Vabamu collection.

“I don’t remember much from the first days of travel. I didn’t talk, didn’t think. The two small windows of the carriage were nailed shut. Therefore, nothing could be seen. It was like being in a grave. At least I had no hope for resurrection.” - Memories of Juta Siirak from the road to Siberia in 1949, 2000s.

“I remember the animal carriage we were stationed in. My brother became sicker and sicker. He and my mother were isolated at the rear door of the carriage not to affect the others. A grey striped blanket was hung up to separate the area. My aunt Salme took care of me. She was from our neighboring village. She had been warned in advance about the deportation and had run to the forest. Those carrying out the deportations took her three children and mother-in-law. Aunt Salme freely came to Siberia, hoping to be united with her family. Still, her children had been taken to an orphanage and her grandmother to a nursing home — it took her a long time to be reunited with her family. I hated the blanket separating me from my mother and my brother. I remember the grown-ups discussing that my brother would not last long. There were stops where hot water was provided, and the dead offloaded. Luckily my brother stayed, but he arrived very sick. We were dropped off at Užur station. A slave market was set up, that is, the local representatives had arrived, and they decided who they needed as additional labor.” - Asta Tikerpäe's memories of deportation and family in 1949. 2000s.

“In the carriage, there was only a small round-shaped tinplate furnace. There were no sleeping beds or even holes in the floor that could replace the toilet. Luckily, people from the country had buckets that could be emptied after three days. When we passed Narva, the boards from the windows were removed. On the fifth day, we were for the first time given bread, porridge, and soup, and we were offered the chance to buy smokes and white bread.” - Ketsia Sisask's (Rannut') memories of deportative carriage.

elu siberis

Küüditatute eluolu Siberis võis piirkonniti drastiliselt erineda. Palju sõltus nii juhusest, perele asupaigaks määratud piirkonnast kui ka perekonna koosseisust. Kandvaks on jäänud aga ühine mälestus, et algus oli igal pool raske ning kimbutas pidev nälg. Siberi ilmastik oli küüditatute jaoks paljuski harjumatu.

+ Loe edasi

Asunikud muldonni katusel Omskis. Foto: Vabamu fotokogu.

Talvekülm ulatus viiekümne kraadini, kuid lõikavale tuulele ja pakasele vaatamata polnud Siberi rajoonid enamasti jäätunud. Ka sademeid oli mandrilise kliima tõttu vähe. Enamasti oli asumistel kuiv ilm ning suvel oli piisavalt soe, et kanda õhukest riietust. Umbes pooled küüditatutest majutati kohale jõudes elamispinna puudusel kohalike elanike juurde. On rohkelt juhtumeid, kus määratud eluruumid olid talveks sobimatud ja ei pidanud sooja, või jagati neid väheseidki järgnevatel aastatel mitme perekonnaga. Järgnevate aastate jooksul inimesed kohanesid, ning paljud jõudsid ka inimväärsele elujärjele. Sellest hoolimata olid mälupildid ja koduigatsus aga visad ununema. Elukohad Küüditatute meenutused elukohtadest on väga eriilmelised. Nende seast leidub mälestusi nii barakkidest, kalurionnidest kui ka kohalike elanike majadest. Kolhoosidesse saadetud asunikud elasid sageli külamajades või “mugavustega ühisbarakis”, kuid nende seas leidus ka inimesi, kellele elamispinda ei jätkunud ning nemad olid endale muldonne või paremal järjel olles ka palkmaju ehitanud. Ruumides võis elada korraga üle viie inimese ning väiksemad koduloomad, kelle pidamiseks oli laut liiga külm. Mõnes majas leidusid narid ning oli kasutusel raudahi küttepuudega. Siseruumide soojashoidmine oli Siberi karmide olude tõttu siiski raskendatud ning veel üheks ebameeldivuseks võis kindlasti pidada voodilutikaid ja täisid, keda leidus pea igas barakis. Paljud küüditatud eelistasid püsielamut mitte osta, lootes lähiajal tagasi koju pöörduda. Majade ja korterite ehitamine ning hüttide väljaostmine sagenes siis, kui inimesed olid leppinud uue elupinnaga. Elupinna soetamiseks ja remontimiseks oli aga sageli tarvilik võtta riigilaenu. Töö Esimesel Siberi-aastal rakendati küüditatuid peamiselt põllutööbrigaadides ja metsatöödel. On meenutatud, kuidas esialgne umbusk eestlaste vastu aja jooksul teisenes - hilisematel aastatel hinnati neid väga nii taiplikkuse kui kohusetunde poolest. Paljudest eesti meestest said traktoristid või autojuhid. Suurem osa naisi töötas lüpsjate ja loomatalitajatena. Samas ei ole harvad ka juhtumid, kus eestlastele usaldati kohalikus kogukonnas ka järjest vastutusrikkamaid, näiteks õpetaja või ka kolhoosi esimehe ameteid.

Elamus ees hobuse seljas on küüditatud eestlane Anton Roop. Foto on tehtud Igarkas 1950. aastate keskel - nagu näha, siis ei õnnestunud paljudes majapidamistes ka aastate pärast oma elutingimusi oluliselt parandada. Foto : Tartu Linnamuuseumi fotokogu

Elamispinnad olid viletsad ning ehitati kättesaadavast materjalist. Leidlikkus pandi tööle näiteks muldonnide või mättamajade ehitamisega, mis võis olla paremaks alternatiiviks esialgsele elamispinnale, kus eluruumide jagamise tõttu teiste perekondadega valitses kohutav kitsikus. Pildil on mättamaja Novosibirski oblastis Hapovo külas. Foto : Eesti Rahva Muuseumi fotokogu

Metsaküladesse saadetud asunikud majutati algselt tühjadesse puuonnidesse, kuid hiljem ehitasid nad meeskonnatööna ühisbarakid, kus oli võimalik elada kolmel-neljal perekonnal. Barakkides asuvaid ahjusid köeti taiga metsades saadud palkidega. Sellistest ühiselamutest olid ehitustööde lõpuks tihti külatänavad moodustunud. Foto : Hans Sissase mälestused V, 2001

Metsatöid tehti brigaadides. 1950. aastatel hakati lisaks laialt levinud kahemehesaele ja kirvestele tööd vastavalt võimalusele moderniseerima. Ka Semjonovka taigas 1953. aastal tehtud fotol on brigaadijuhi Fjodor Grünvaldi käes mootorsaag. Siber, metsatöödebrigaad Semjonovkas Foto: Eesti Rahva Muuseumi fotokogu.

Lüpsjad 1952. aasta suvel Novosibirski oblastis Hapovo külas. Esiplaanil valab piima eesti naine Maimu Käär. Foto: Eesti Rahva Muuseumi fotokogu

Pühvlitega Soni küla maa kündmine. Kündjaks tõenäoliselt küüditatu Marie Rätsep. Karjaloomi kasutati aktiivselt põllutööstuses ja veotöös, eriti kui selleks vajalikud masinad ja elektriseadmed külas puudusid. Härgasid ja lehmi oli perel võimalik osta riigilaenu eest.Foto : Vabamu fotokogu

Krasnojarski kraisse, Bogradi rajooni küüditatud Jaak Sumero nuga, mille ta valmistas asumisel elades. Vaatamata karmidele Siberi oludele, leidsid inimesed endale töö kõrvalt aega käsitööks, mis oli paljude inimeste jaoks ühtlasi meelelahutuseks ja sisepingete leevendajaks. Foto. Vabamu fotokogu

Pildil lõpetamata pilutatud linik, mille valmistas Ordžonikidzevski rajooni küüditatud Dagmar Ülenõmm. Asumisel oli võimalik linikute, tubakakottide, nugade ja teiste käsitööesemete vastu vahetada leiba, lehmapiima, kodulinde ja juurvilju. Käsitöö oskused tulid asunikele väga sageli kasuks, kuna lubasid neil isetehtud esemeid müüa ja natuke raha juurde teenida. Foto : Vabamu fotokogu

LIFE INSIBERIA

The life of the deported in Siberia could drastically differ based on location. A lot depended on the occasion, the place designated to the family, and the family’s composition. The one universally shared memory was that at first, life was difficult and people were often hungry. Siberian weather was quite unusual for the deported.

+ READ ON

Deportees sitting on top of the dugout. Photo: Vabamu collection.

The winter cold could reach as low as -50 degrees Celsius. Despite cutting wind and frosty weather, most of the Siberian districts were not frozen over. Rain was also rare because of the continental climate. Mostly, the weather at the settlements was dry and summer was warm enough for deportees to wear light clothes. When they arrived, almost half of the deportees were housed with locals due to a lack of available living space. There were many cases when living spaces were not suitable for winters and could not be kept warm, or were even shared by several families at once. As the years went by, people adapted and many reached a decent standard of living. Nevertheless, memories and homesickness were hard to forget. Living spaces Deportees’ memories about their living spaces are very diverse. There are memories of barracks, fisherman huts, and houses that were inhabited before the deportees arrived. People who were sent to collective farms often lived in village houses or so called “comfortable common barracks”. Among them, there were also people who did not get a living space. They built soil huts or, where possible, log houses. In one room, there could be more than five people living at the same time. These people also lived with smaller domestic animals, for whom the barn was too cold. In some houses, there were bunk beds and iron furnaces with stores of firewood. Keeping the warmth inside was difficult due to the harsh circumstances in Siberia. Other inconveniences included bedbugs and lice that could be found in almost every barrack. Most of the deported preferred not to buy residences, hoping they could soon return home. When at long last people came to terms with their new way of life, they started building and buying new houses and flats. However, to acquire or secure a living space, people often had to take out a government loan. Work During their first year in Siberia, most of the deportees were assigned to agricultural work brigades and forest brigades. Deportees’ have recounted that initial distrust towards Estonians later changed. In later years, Estonians were appreciated for their precision and conscientiousness. Most Estonian men became truck drivers and tractor drivers. Most women became milkmaids and livestock farmers. At the same time, there were often cases where they were trusted with more demanding jobs as time went on, and they acquired positions such as teachers and chairmen of collective farms.

A deported man Anton Roop, riding a horse in front of the building. The photo was taken in Igarka in 1950. As seen, the living conditions did not significantly improve by the mid-1950s. Anton Roop; residential overview. Sibera, Igarka, 1954-1958. Photo: Tartu City Museum collection.

The quality of buildings was poor as they were constructed with the help of anything available. Soil and turf huts were a better alternative to the initial overcrowded habitats. A turf hut can be seen on the picture, taken in Novosibirsk area, Hapovo village. Sibera, a turf hut.Photo: Estonian National Museum collection.

The settlers of the forest villages were initially sent to the empty wooden huts and with the team effort they later constructed collective barracks, allowing 3-4 families to live under the same roof. Wooden logs were used as heating material. These barracks often formed village streets once the construction works were completed. Photo. A village in Taiga, Kotšergat. The home of a deportee from Võrumaa, Vladimir Randvere. Photo: Memories of Hans Sissas V, 2001.

Forestry work was done in brigades. During the 1950s, modernisation started in addition to primitive manual labour tools. A chainsaw can be seen as handled by Fjodor Grünvald, the brigade leader in Semjonovka, 1953. Photo: Estonian National Museum collection.

Milkmaids in the summer of 1952. in Novosibirsk oblast, Hapovo village. Maimu Käär is pouring the milk in the front. Siberia, milkmaids. Photo: Estonian National Museum collection.

Landplowing with the bulls in Soni village. The person in the picture is most likely known as Marie Rätsep. The cattles were actively used for agriculture and transportation if machinery and electrical appliances happened to be missing. Bulls and cows were bought for the loan.Photo: Jaan Kollist's collection. Vabamu collection.

The knife of deportee Jaak Sumero, made by himself. In spite of harsh Siberian conditions, people found time for handicrafts as entertainment. This was a good alternative to everyday labour.Photo. Vabamu collection.

An unfinished veil made by deportee Dagmar Ülenõmm. One could swap handicrafts in exchange to bread, milk, poultry and vegetables. Handicraft skills were useful as one could also sell the items made, getting some additional income as a result. Photo. Vabamu collection.

TagasiPöÖRDUMINE

1950. aastate keskpaigas pärast Stalini surma hakkas NSV Liidu repressiivne korraldus leevenema ning inimesed said hakata tagasi kodumaale pöörduma, massilisemalt jõuti kodumaale tagasi alles pärast 1958. aastat.

+ Loe edasi

Küüditatute rongipiletid Omski raudteel Barabinski jaamast Moskvasse. Nendega pääsesid Jaan ja Elisabeth Kollist Siberist tagasi. Foto: Vabamu fotokogu.

Enne kodumaale naasmist tuli teha omajagu ettevalmistusi – kõik, mida aga polnud otstarbekas kaasa võtta, prooviti enne lahkumist maha müüa. Tagasisõidu rongipiletite raha tuli ise koguda. Kui algul olid Siberi kohalikud elanikud suhtunud Balti riikidest väljasaadetutesse negatiivselt (laisad, rumalad, fašistid), siis hiljem iseloomustati neid töökate ja hariduslembeste inimestena ning tihti paluti neil paigale jääda. ENSV võimud nägid väljasaadetuid ohtliku elemendina ja nende tagasitulekut ei oodatud. Võimude kujundatud suhtumise tõttu oli kohalike elanike hoiak tagasitulnutesse tihti negatiivne. Näiteks Artur Kase kirjeldab vabanenult oma kirjas 24.07.55 et pole koduse eluga veel harjunud, tal tuleb teiste kulul elada, kuna töö otsimine on mineviku tõttu keeruline. Siberist tagasitulnute hulgas oli eraldi kategooria, kellel keelati üldse Eesti territooriumil elada (nn "teine küüditamine"). See puudutas vähemalt 2627 inimest.1960. aasta 1. jaanuari seisuga viibis Siberis eriasumisel 377 Eestist deporteeritut.

Tagasisõit Eestisse algas 2. augustil 1958. aastal. Koos meiega sõitis veel tagasi Arro Heino. Vaike ja Artur andsid meie kaasa oma poja, et kuna nemad tast enam jagu ei saa, et viiksime ta Eestisse. Maali küll osatas, et küll sa näed, et kusagil jaamas ta plehku paneb ja sina oled siis süüdlane, et lasid lapsel kaduda. Eks ta risk oli, kuid Vaike väga palus, et muidu poiss siin Siberis läheb täitsa hukka. Tagasisõidul poiss minu sõna kuulas ja ei olnud mingeid pahandusi. Vahel ta kadu küll kuhugi venelastega kaarte mängima, aga igaks söögikorraks oli korralikult kohal. Esmalt jõudsime Atsinskisse, kus tuli piletid tembeldada ja ümber istuda. Meie tagasisõidu ajal liikus üldse palju vabastatud leedulasi, lätlasi, eestlasi ringi, kes kõik kodumaa poole rühkisid. Piletijärjekorrad olid pikad. Meil sellega vedas, et ühed vabanenud ukrainlased võtsid meid endi juurde järjekorda ning saime üsna ruttu piletid Vladivostok-Moskva kiirrongile. Moskvast aga võtsime Tallinna piletid ning 8. augustil olimegi Tallinnas. Kuna Jaan tundis Tallinna hästi, oli ta ju Tondi sõjakooli lõpetanud, leidsime Tallinnas Vaike õe elukoha kiiresti üles, sest sinna pidimegi esmalt viima Vaike ja Arturi poja Heino. Andsime Vaike õele üle Vaike ja Arturi poolt saadetud kirja, raha ja ka Heino. Esimese öö Eestimaal veetsimegi Vaike õe pool. - Elisabeth Kollisti päevikust, aasta teadmata.

Küüditatute Jaan ja Elisabeth Kollisti Eestisse naasmisel eraldi Krasnojarski kraist Soni külast Eesti NSVsse Tallinna saadetud pagasi nimekiri. Pagasit kaks ühikut, kaks puhvaikat, 2 paari vatipükse, 2 paari vilte, ühed meest kirsad, kaks patja ja kaks vatitekki. 2. august 1958. Pehmete asjade naasjatest eraldi Eestisse saatmise põhjuseks oli vajadus tuua kaasa ka kaks jahipüssi, padrunid ja haavlid, mis olid pehmete asjade vahele oskusklikult ära peidetud. Foto: Vabamu fotokogu.

Küüditatute Jaan ja Elisabeth Kollisti Siberist tagasituleku rongipiletid Omski raudteel Barabinski jaamast Moskvasse. Platskaart istumiseks, üle löödud templiga lamamiseks keskmisel naril. Kolm piletit, hind a 21.80. Koos Kollistitega tuli Eestisse ka Pakla Maali ja Heino Arro. Foto: Vabamu fotokogu.

Küüditatute Jaan ja Elisabeth Kollisti Siberist tagasituleku kaks lisamaksu kviitungit Moskvast Tallinna 7. augustil 1958. Üks kiiruse eest (10.70), teine lamamise eest keskmisel naril (21.40). Foto: Vabamu fotokogu.

Perekond Pilvetite tagasipöördumine Mälestus 1956. aasta kevadest Siberis, pildistatud enne Pilvetite ärasõitu kodumaale. Ees istuvad Helene ja Joosep Pilvet, Lydia Puusta tagareas vasakult esimene. Foto: Vabamu fotokogu.

Artur Kase naasmine Kirjutab Artur Kase vabanenult, teelt ja Eesti NSV-st, kolm kirja. Postkaart 05.05.55 - Saadetud sõidu pealt Uus-Siberist ja kirjeldab, kuidas teda 3. mail kutsuti välja ja juba 5 minuti pärast oli vaba. Jaama sõit ja teada saamine, et pilet on vaid Tapani.; 23.05.55 - Kojusõit. 9. mail jõudis Moskvasse (käis vaatamas ilutulestikku), järgmisel päeval edasi Eesisse. Elukohaks oli määratud Tapa raj Ambla alevik, seetõttu kestis sõit vaid Tapani. Peale puhta passi saamist sõitis Tallinna ja kirja all on aadressiks Tallinn-Nõmme, Janseni 6-1; 24.07.55 - Pole veel koduse eluga harjunud, tööotsimine mineviku tõttu keeruline, tuleb seni teiste kulul elada. Palub endale kirjutada läbi Tapa aadressi. Foto: Vabamu fotokogu.

Kohver. Käis perekonnaga Roog kaasa Siberitee 1949. a. märtsiküüditamisega Jagomardi talust Novosibirski oblastisse Barabinski rajooni Sizevo külla ja 1956. a. tagasi Eestisse. Foto. Vabamu fotokogu.

Õmblusmasin Singer, jalaga masin, kuulus Elisabeth Roog'ile, s 1914, küüditatud 1949 Novosibirski oblastisse Barabinski rajooni, käinud kaasa pika tee Siberisse ja tagasi Eestisse. Foto. Vabamu fotokogu

THE RETURN

After Stalin’s death in the mid-1950s, the repressive policies of the Soviet regime began to ease, and many people were permitted to return to their respective homelands. Such returns began en masse in 1958.

+ READ ON

Barabinsk-Moscow train tickets from the Omsk railway. With these, two deportees Jaan and Elisabeth Kollist returned from Siberia. Photo: Vabamu collection.

As the years in Siberia passed by, people had acquired new lives. Everything that was not necessary to take home they tried to sell. The returnees had to raise money for the train journey home themselves. At first, local Siberians had treated the Baltic peoples negatively. They thought that Baltic peoples were lazy, foolish, and fascist. Later, Baltic peoples were described as hardworking and educated. They were often asked to stay in Siberia. The ESSR authorities saw the people who had been deported as dangerous individuals. Their return was not desired or expected, and because of the authorities’ attitude towards these people, the local residents’ attitude toward returnees was often negative. Artur Kase describes in a letter that he wrote on July 24, 1955, that he was adapting poorly to his return home, and that he was living at the expense of others, since he was unable to find a job because of his past in Siberia. Among those who returned from Siberia, there was a special category who were forbidden to live on the ESSR territory at all (the so-called "second deportation"). There were at least 2,627 such people. As of January 1, 1960, at least 377 people who had been deported from Estonia remained in Siberia.

Our return started on 2nd August 1958. Arro Heino was also coming with us. Vaike and Artur sent their son to live with us in Estonia, as they claimed they had difficulties raising him. Maali thought that he will probably run away at some station, making me guilty of him missing. It was a risk to take for sure but Vaike insisted, the boy was obedient on the trip back and there were no troubles with him. He sometimes disappeared to play the cards with Russians but was always back for at meal time. First we reached Atsinsk where tickets were stamped for transfer. There were many freed Estonians, Latvians and Lithuanians around, all trying to reach their homeland, the ticket queues were endless. We were lucky to skip the queue with the help of some Ukrainians and we managed to get the tickets to Vladivostok-Moscow express. In Moscow we bought tickets to Tallinn, arriving on the 8th of August. Since Jaan had graduated from Tondi military school and the knew Tallinn well enough, we quikly found Vaike`s sister place, where we had promised to take Vaike`s and Artur`s son Henno. We gave her money, Heino and a letter from Vaike and Artur. We ended up spending the first night back in Estonia at her place. - from the diary of Elisabeth Kollist, year unknown.

The list of Jaan and Elisabeth Kollist`s baggage as they returned to Estonia from Krasnojarsk area Son village. Two units of baggage, two coats ("puhvaika"), two pairs of trousers, two pairs of felt boots, pair of kerseys, two pillows and two blankets. 2nd August 1958. In addition, two hunting rifles, cartridges and pellets were hidden amongst other items. Photo: Vabamu collection.

Train tickets of Jaan and Elisabeth Kollist from Barabinski station to Moscow. Reserved seat with an additional stamp for usage of the central bunk. Three tickets with a price starting from 21.80. Pakla Maali and Heino Arro travelled with the Kollists. Photo: Vabamu collection.

Two receipts of Jaan and Elisabeth Kollist during the return from Siberia on Moscow-Tallinn route on 7th August 1958. First one is for speed (10.70), second one is for a seat on the central bunk (21.40). Photo: Vabamu collection.

Return of the Pilvet family. Siberia, 1956, taken shorty before the Pilvet family returned to Estonia. Front row: Helene and Joosep Pilvet, Lydia Puusta in the back row, first from the left. Photo: Vabamu collection.

The return of Artur Kase Three letters written by Artur Kase after rehabilitation, during his time on the road, and from the Estonian SSR. Postcards from: May 5, 1955: Sent during the return trip from New Siberia describing how he was summoned on 3 May and how after 5 minutes he was free. He travelled to the station only then to receive the news that the tickets were only taking people to Tapa. May 23, 1955: The return trip. On May 9th, he reached Moscow, watched the fireworks, and continued his travel to Estonia the next day. As he was located in the borough of Ambla in the Tapa district, his journey ended in Tapa. After receiving a “clean passport”, he travelled to Tallinn. His address was Tallinn-Nõmme, Janseni 6-1. July 24, 1955: Kase was not yet used to life back at home, and finding a job proved to be complicated due to his past. He asked to be written to via his address in Tapa. Photo: Vabamu collection.

A suitcase that had gone with the Roog family to Siberia in 1949 during the March deportations from the Jagomart farm to Novosibirsk area, district of Barabinsk, Sizevo village and back to Estonia in 1956. Photo. Vabamu collection.

A sewing machine called "Singer", the property of Elisabeth Roog, born in 1914, deported in 1949 to Novosibirsk region, Barabinski district. The machine accompanied Roog on the journey to Siberia and back to Estonia. Photo. Vabamu collection

NÄITUSEKOOSTAJAD

Kärt KoolMaria KuntsJoonas KuusemäeMihkel LaurEvo-Richard LodeGretelin MalbeLouisa PedakAndreas SeppMari-Liis TruusöötOtt ValdmaRiko Piir-VeselovJuhendajadLinda KaljundiMare OjaAllar Tui KeeletoimetajaEne Sepp

PROJEKTIPARTNERID

Eesti Mälu Instituut

KASUTATUDMATERJALID

Foto,-dokumendi ja kirjakogudEesti Rahvusarhiiv;Eesti Rahva Muuseum;Tartu Linnamuuseum;Vabamu: Entu;Viljandi Muuseum.Fotode töötlemineLilithDemoness, Breathe Into Me Texture Pack #14. - DeviantArt 2017. Kasutatud 16.05.2021-21.05.2021.TarkvaraGenial.Ly;Adobe Photoshop 2020, ver. 22.4.1.

KASUTATUDKIRJANDUS

Põiklik, A. (koost.) Üld- ja agrometeoroloogia. - Tallinn: Eesti Raamat 1964.Saueauk, M., Maripuu, M. (toim.), Toimik "Priboi". Artikleid ja dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest. - Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2019.Saueauk, M., Tannberg, T. Kuidas võeti Kremlis vastu otsus ühise küüditamisoperatsiooni läbiviimiseks Balti liiduvabariikides 1949. aasta kevadel? - Tuna, 3, 2014, 92-97. Sissas, H. Meenutused: V osa. - Võru: Võru Täht 2001.Teesalu, T. (koost.). Sa ära möödu mineviku valust IV. - Valga: Valgamaa Memento 2008.Vallikivi, V. Masendus ja lootus: romaan. Kogutud teosed. - Tallinn: Kirjastuskeskus 2006."Asutame artelli." - Stalinlik Noorus, Tallinn: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1948.Õispuu, L. (koost.), Represseeritud isikuteregister. Küüditamine Eestist Venemaale: märtsiküüditamine 1949. 1. osa = Repressed persons records. Deportation from Estonia to Russia : deportation in March 1949. Volume 1. - Eesti Represseeritute Registri Büroo 2003.

Authors

Kärt KoolMaria KuntsJoonas KuusemäeMihkel LaurEvo-Richard LodeGretelin MalbeLouisa PedakAndreas SeppMari-Liis TruusöötOtt ValdmaRiko Piir-VeselovTutorsLinda KaljundiMare OjaAllar Tui

PARTNERS

Estonian Institute of Historical Memory

References

Photo and documentcollections, librariesEstonian NationalArchive;Estonian National Museum;Tartu City Museum;Vabamu: Entu;Viljandi Museum.Photo EditingLilithDemoness, Breathe Into Me Texture Pack #14. - DeviantArt 2017. Used on 16.05.2021-21.05.2021.SoftwareGenial.Ly;Adobe Photoshop 2020, ver. 22.4.1.

Bibliography

Põiklik, A. (comp.) Üld- ja agrometeoroloogia. - Tallinn: Eesti Raamat 1964.Saueauk, M., Maripuu, M. (ed.), “Priboi” Files: Articles and Documents of the March Deportation of 1949. - Tartu: University of Tartu Press 2019.Saueauk, M., Tannberg, T. How was the decision to carry out a joint deportation operation in the Soviet Baltic republics in the spring of 1949 adopted in the Kremlin? - Sovetisation and Violence: The Case of Estonia. - Tartu: University of Tartu Press 201Sissas, H. Meenutused: V osa. - Võru: Võru Täht 2001.Teesalu, T. (comp.). Sa ära möödu mineviku valust IV. - Valga: Valgamaa Memento 2008.Vallikivi, V. Masendus ja lootus: romaan. Kogutud teosed. - Tallinn: Kirjastuskeskus 2006."Asutame artelli." - Stalinlik Noorus, Tallinn: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1948.Õispuu, L. (comp.), Represseeritud isikuteregister. Küüditamine Eestist Venemaale: märtsiküüditamine 1949. 1. osa = Repressed persons records. Deportation from Estonia to Russia : deportation in March 1949. Volume 1. - Eesti Represseeritute Registri Büroo 2003.